Kas me ei viskagi toitu ära?

Teate - ma arvan, et see, et alanud aastast on biojäätmete eraldi sorteerimine kohustuslik, aitab kaasa ka toidu raiskamise vähendamisele. Toit ei kao enam suurde prügikasti mugavalt muu kraami alla ära, vaid eraldi sorteerimine toob täpselt nähtavale, mis biojäätmete ämbrisse läheb ja sunnib selle peale mõtlema.

Ka mina hakkasin toidu raiskamise vältimise peale aktiivsemalt mõtlema just siis, kui ma kuus aastat tagasi biojäätmeid eraldi sorteerima hakkasin.

Jagan mõnda tegutsemisviisi, mis on aidanud meid jõuda selleni, et me ei viska toitu ära. Muidugi toimib see kõik mingite pisikeste eranditega - näiteks oli meil aasta alguses kõigil nädalane kõhuviirus mille ajal sõime mitu päeva ainult saia ja kaerahelbeputru ja siis tõesti läks asju halvaks ja midagi tuli ka ära visata. 

1. Kurb aga tõsi - toidu tegemise, menüüde planeerimise ja toidukraami ostmise/tellimise eest vastutab üks inimene. Meie peres olen see mina, aga muidugi ei tähenda see, et see peab kindlasti olema ema/naine. Muidugi vahel teeb ka mees toidu valmis, aga mina siiski jälgin, et oleks millest teha ja ütlen, mida teha. 

2. Toidukauba tellimine kulleriga koju. Mina kasutan vaheldumisi E-Selverit ja E-Rimi. Fakt on, et ise poes käies ei jõua/jaksa/viitsi kunagi terve nädala kraami korraga kärru laduda ja autosse tassida ja mida tihedamini toidupoes käia, seda rohkem ostetakse koju asju, mida lõpuks ära ei sööda. E-poest tellin terve nädala kraami korraga ja järgmise tellimuse teen alles järgmiseks päevaks peale seda, kui ka jäägid on ära söödud. 

3. Eelmise punkti juurde käib lisaks ka nädalamenüü läbimõtlemine. Mul ei ole (veel) mingit väga peent süsteemi selleks, vaid e-poe tellimust tehes mõtlen enamvähem läbi, mida ma sel nädalal õhtusöökideks teen. Tingimata ei pea isegi kindlal päeval kindlat toitu tegema, vaid lihtsalt jälgima, et mul oleks olemas vajalikud koostisosad, mis omavahel kokku sobivad. Lõunasöögid tulevad tihti õhtusöögi ülejääkidest või sügavkülmast leiduvast kraamist. 

4. Me ei osta kiiresti riknevaid toiduaineid. Kunagi, kui me olime alles abiellunud, jõin mina kohvi kaerapiimaga, mees tavalise piimaga ja iga nädal valasin pool pakki piima kraanikausist alla, sest ühe inimese kohvide peale ei kulu tervet pakki, enne kui see halvaks läheb. Nüüd me joome mõlemad kohvi kaerapiimaga ja see õnneks säilib nii hästi, et ära visata ei tule seda kunagi. Varem olid kiiresti riknevaid piimatooteid (pms ainus piimatoode, mida me praegu koju ostame on juust, vahel harva lapsele jogurtit), valmissalatid, poolfabrikaadid ja muud selline peamised, mis lõpuks ära visati. Tundub, et kui osta koju pigem toorainet ja kulutada natuke rohkem aega ise söögi tegemisele, läheb kokkuvõttes raisku vähem. 

5. Tunnistan, et seda ei pruugi olla realistlik kõigil peredel täita, aga üritan jälgida, et lapsel tekiks süües võimalikult vähe jääke, mis tuleks ära visata. Saan aru, et tihti läheb toitu raisku laste taldrikutelt või siis jääb lihtsalt söömata midagi, mida lapsed nt eile soovisid aga täna enam mitte. Meil on üks kaheaastane laps ja temaga üritan teha lihtsalt nii, et panna talle korraga ette vähem ja vajadusel kasvõi 2-3 korda juurde tõsta. Ma tahaks vähemalt loota, et see harjutab lisaks ka last juba varakult mõtlema, kui palju ta ära sööb ja mitte tõstma ette rohkem. Aga siiski tuleb tunnistada, et kui meil üldse toitu jäätmeämbrisse läheb, on see lapse taldrikult. 

Lisaks jätan siia lõppu ühe armsa Youtuberi Megan Acuna video sellest, kuidas tema terve kuu menüü ette mõtleb ja toiduained tellib. Tema meetod keskendub peamiselt sellele, et pere toitmisele võimalikult vähe aega kulutada ja kardan, et toidu äraviskamise täielikuks vältimiseks tuleks siiski iga kord ostukorv üle käia. Aga kui tema meetodit ise natuke arendada, saab vast päris hea variandi! Vaata siit!